26. juulil võtsime ette matka Vikerkaaremäele. Kuna heal lapsel on mitu nime, siis on see mägi tuntud ka kui Vinicunca, Montaña de Siete Colores, Montaña de Colores või siis lihtsalt Rainbow mountain. See mägi on turistidele tuttav alates 2015. aastast, kui üks pilt internetis rändama hakkas. Nüüdseks on see tõeline hitt ning rahvast käib seal igapäevaselt nagu murdu.
Me valisime endale tuurioperaatori, kes alustas kohe eriti varakult ning pidi mäkke jõudma enne suuri rahvamasse. See tähendas aga seda, et meid korjati hosteli juurest peale kolm öösel. Pärast paaritunnist sõitu asfaltteel oli meil kesine hommikusöök ning seejärel jätkasime käänulisel ja kitsal kruusateel. Õnneks magasin ma suurema osa teest maha, sest jutu järgi olime vahepeal päris järskudel nõlvadel, mida ma poleks tahtnud neil varastel hommikutundidel küll näha.
Matkamist alustasime kell seitse hommikul. Giidil oli olnud õigus, me olime tõesti esimeste seas. Algkõrguseks öeldi meile 4100 m üle merepinna. Sealt pidime umbes kaks tundi matkama, et jõuda vaatepunkti, mis pisut rohkem kui 5000 m kõrgusel. Tegelikult oli hommikul alustamine hea ka seetõttu, et rada oli külm ning me ei pidanud mudas sumpama. Päris palju oli ka lund, mis kuskil nädal enne oli maha sadanud. Lumi oli ka põhjuseks, miks me Cuzcosse jõudes selle tuuri tegemist edasi lükkasime. Tahtsime, et võimalikult palju lund ära sulaks.
Kilomeetreid vaatekohani oli umbes neli, mida oli suuremalt jaolt võimalik läbida ka hobusega. Muidugi hea tasu eest (hinnad on selle paari aastaga tõusnud viis korda :O pole midagi öelda, oskavad äri ajada). See tundus olevat üpris populaarne, sest ega sellisel kõrgusel lihtne pole kõndida. Need hobuseajajad olid nagu teiselt planeedilt. Nii pea, kui olid oma kliendi raja kaugemas otsas maha pannud, jooksid nad alguspunkti tagasi, et saaksid uue rahaka lääne kliendi oma hobuse peale. Uskumatu!
Meie tahtsime aga ennast proovile panna, sest teadsime, et Salkantay matkaga peame ületama niikuinii 4600 m. See tundus olevat hea test. Oleme olnud ju pikka aega merepinnast päris kõrgel, nii et mingil määral kõrgusega kohastunud.
Võtsime rahulikult, aga sellegipoolest oli kõndimine päris raske. Seda eriti raja lõpus oleva tõusu tõttu. Teisalt olid vaated väga ilusad ning võtsid piltlikult öeldes sama hingetuks kui hõre õhk. Siinsed mäed ja orud on hoopis teistsuguse väljanägemisega, kui need, mida nägime näiteks Patagoonias. Viimasest tõsisemast matkast mäestikus oli ka palju aega möödas, nii et ümbritsev ilu oli äärmiselt nauditav.
Raja viimane lõik oli raske lisaks hõredale õhule ka lume tõttu, sest see tegi raja üsna libedaks. Mulle pakkus üks allatulija oma hapnikuballooni, kui ma istusin ja puhkasin. Ütlesin küll, et ma saan ilma hakkama, aga see abivalmis naine korrutas, et ega paha tee ja tal niikuinii seda enam vaja ei lähe. Nii ma siis tõmbasin paar hingetõmmet hapniku kopsudesse enne tippu jõudmist. Äkki tõesti aitas, sest peavalu oli minimaalne.
Tipus! Suur osa Vikerkaaremäest oli küll lumine, aga sellist pilti, nagu internetis levitatakse, me poleks nii või teisiti näinud, sest üldjuhul on ringlevaid fotosid tugevalt töödeldud. Mingit pettumust me igatahes küll ei tundnud, sest värve nägime. Nii tegime vaatepunktis kõvasti pilte, aga väga kaua seal ei viibinud, sest see poleks meie tervisele hea olnud.
Allaminek oli palju lihtsam, kuigi rada oli sulalumine ning seetõttu väga porine. Nüüd nägime ka palju-palju inimesi, kes meile vastu tulid. Ma olin õnnelik, et varasema tuuri kasuks olime otsustanud.
Tagasiteel sain näha kõiki neid järske nõlvasid, mille hommikul maha magasin. Õhtul käisime kohvikus tähistamas, sest ületasime mõlemad esimest korda elus 5000 m piiri.
Oh ja Ah maailmas vol 2 
Leave a comment